Kujundus ei ole veel nii, nagu ma tahaksin, aga ma olen liiga unine, et seda hetkel muuta. Tahaksin lihtsalt midagi kirjutada siia üle pika aja.
Ma poleks 15 aastaselt iial osanud arvata, et mu elu kujuneb selliseks nagu see praegu on. Ükski asi pole nii, nagu ma seda kunagi lootsin.
Aasta tagasi, sain sisse oma kodule lähedal olevasse gümnaasiumi. Käisin seal kuni detsembrini ja siis tundsin et ma ei jõua. Et ma ei taha seal enam olla. Ei olnud mingit tahtmist. Ei käinud enam koolis mitu nädalat. Emale ma ei julgenud seda muidugi kohe alguses öelda, aga üks päev ta sai siiski teada. Ja ainus asi mis ta mulle ütles oli, et võta siis koolist oma paberid välja. Ja seda ma tegingi. Kuhugi edasi ma enam ei saanud, kuna oli juba hilja. Istusin siis kodus kuni suveni. Suvel sain kolmeks kuuks tööle. Polnud midagi erilist, müüsin kõigest suveniire. Alguses muidugi väga meeldis, kuna see oli mu esimene töökoht, kuid lõpuks siiski tüdinesin ära. Viimane kuu läks väga aeglaselt.
Suve jooksul sain sisse Kutsehariduskeskusesse. Olen siis nüüd Logistika Klienditeenindaja. Plaanisin minna müüjaks, kuid mu vend ja vennanaine, kes töötavad selles samas koolis, rääkisid, et kui ma lõpetan Logistika Klienditeenindajana, on mul tulevikus rohkem võimalusi. Siin ma nüüd siis olen.
Kutsekas on asi palju kergem. Mäletan kui raske oli gümnaasiumis ja neid kahte ei anna võrreldagi. Mul on nii palju tuttavaid/sõpru kutsekas ja mulle nii meeldib seal käia. Loodan, et kõik läheb hästi ja lõpetan nii, nagu plaanis on.
Mida ma siia veel kirjutan? Suhetest? Mida mul pole enam olnud?
2 aastat tagasi läksin lahku oma viimasest poisist. Peale seda pole olnud mingit tahtmist kellegiga koos olla. Muidugi on olnud selliseid '' hüppeid '' mõndade poistega, kuid ei midagi erilist. Enamus neist on mu sõbrad, niiet ma ei kujutaks iial midagi erilist nendega ette.
Kuigi vahel on selline tunne, et kuidagi üksik on? Ja tahaks enda kõrvale kedagi. Ma tunnen, et ma ei ole valmis suheteks. Ma ei taha neid paari kuu pikkuseid suhteid, nagu mul on alati olnud. Ma olen neist tüdinenud ja kuigi need on nii lühikesed olnud, lõpus on siiski valus. Tahaksin midagi sellist, mis püsiks. Aga tundub, et selliseid poisse, kes tahaksid sama, pole ma veel kohanud. Eks siis tuleb lihtsalt oodata.
Vahel ma tunnen, et ma lihtsalt ei jaksa enam. Et ma tahaksin jätta kõik sinna paika ja minna kuhugi kaugele. Ja hetkel tunnen seda rohkem, kui kunagi varem.
2 aastat tagasi olin koos ühe poisiga, ütleme lihtsalt E ta kohta. Suhtlesime paar kuud enne, kui otsustasime koos olla. Teadsime, et meeldime üksteisele kuid see asi ei läinud üldse nii, nagu me oleksime tahtnud. Vähemalt nii, nagu mina oleksin tahtnud. Saime paremini ja kauem läbi kui olime sõbrad. Hakkasime '' käima '' ja kõik lagunes. Kuu aja pärast läksime lahku. Võin vaid öelda, et ta tõesti meeldis mulle.
Ja nüüd, kutsekas, nägime paar korda üksteist ja hakkasime taas suhtlema. Suhtlesime rohkem ja rohkem, kuni selgus et meil on jälle tunded üksteise vastu. Või vähemalt seda ma arvasin. Ta tunnistas mulle, et ma meeldin talle ja ta ei tea mida teha. Tahtis teada, kuidas mina tunnen ja mida ma arvan. Ütlesin talle, et ta meeldib mulle ka. Ja ausalt öeldes, poleks ma pidanud seda ütlema. Peale selle ütlemist, ma ei suutnud temaga enam rääkida. Sest ma tundsin, et ma valetasin talle. Ma polnud kindel oma tunnetes ja ta sai sellest kuidagi aru. Ja nüüd on jälle kõik läbi. Ta pole minuga rääkinud enam mõnda aega ja ma tunnen, et ta andis alla. Ma teadsin, et ta teeb seda, aga ma loodsin, et mitte nii kiiresti.
Vahel ma tunnen, et ma tahaksin temaga koos olla, et ma igatsen teda. Ja siis jälle pole ma endas kindel. See oli mind täiesti hulluks ajamas. Lõpuks, andsin minagi alla. Ma ei jaksa enam nende tunnetega ja temaga tegeleda. Tahaks unustada selle kõik.
Okei, kirjutan nüüd millegist muust. Enne, kui lugesin oma vanu postitusi, märkasin et olin lisanud oma kõige nooremast vennatütrest kaks pilti. Oh, kui pisike ta siis oli! Nüüd on ta pea 2 aastane ja ta on kõige ilusam ja armsam väike neiu keda ma olen iial näinud.
Ainuke pilt, mis ma hetkel arvutist leidsin. Mul on neid telefonis oi oi kui palju. Kunagi hiljem, kui tuleb meelde siis lisan need ka siia.
Ja siis ülemisel pildil, on mu väike Noora Liisa koos oma imeilusa emme ja issiga! Pole just kõige uuem pilt, kuid sellegi poolest väga armas.
Mu väike tibulinnu. Vaatan teda ja mõtlen, et temast tuleb küll üks kuradi ilus neiu!
