Nojah. Täna hommikul tõustes valutas mu kõht hirmsamat moodi ja paha oli olla.. Ikka jubedalt.. Paar tundi hiljem kraadisin, oli natuke palavik. Nüüd ei tea, kas lähen homme kooli või ei lähe. Tahaks minna, aga samas ei tahaks ka. Nii hea on hommikul kauem teki all olla. Hea soe siiski ju.
Selle aja jooksul, millal ma olen kodus olnud, pole ma midagi erilist teinud. Ei saa ju teha kah. Kümne paiku tulin arvutisse, hakkasin kohe blogiga jamama.. Õigemini kujundusega. Aga ikka ei saand kujundust korda. Varsti hakkan jälle jamama. Siis vaatsin telekat, sõin, sõin, sõin ja sõin. Kogu päeva olen söönud.
Ema tuli natuke aega tagasi koju, ei toonud jälle midagi head. Nähhh.. Võib-olla ta ei läind lihtsalt poodi? Varsti jõuab ka Aune koju, siis pole enam vist nii lõbus. Ega ma ei tea kah.
Mõtlesin just, et peaks velvetisse allkirja/signatuuri meisterdama hakkama. Aga enne on mul vaja mingit normaalset, lühikest, inglise keelset aforismi. Parem oleks, kui siiski armastusest. Hehe.
Praegu ma lõpetan, ehk õhtul jälle. Hakkan igasuguseid asju nüüd tegema - bännereid, endale signatuuri ja blogiga jamama. Tegemist küll ja veel. Tsauki.
Tuesday, September 28, 2010
Monday, September 27, 2010
NO!! NO!! NO!! NO!! NO!! NO!! NO!!
Ma sain praegu elu halvima uudise.. Tom ja Bill kolivad Ameerikasse ning Georg ja Gustav jäävad Saksamaale, kuna neil on Saksamaal tüdrukud.. Ma ei tea mis neist saab.. Mis nende bändist saab, kui kaksikud on ühel pool maakera, teised teiselpool? See on KOHUTAV! Mis siis saab kui bänd lahku läheb? Mida ma teen siis? MA LÄHEN LOLLIKS. Ma oleks masendudes. Kurat, ma nutaks. Nad ei tohi seda teha.. Te võibolla ei saa minust aru, kuna te pole neid fännand.. Aga nad on mulle nii südamesse pugenud, et ma ei saaks ilma nendeta.. Lihtne, ma armastan neid.
Artikkel:
Bill ja Tom Kaulitz, Saksamaa kõige edukamast rahvusvahelisest rokkbändist "Tokio Hotel", lahkuvad Saksamaalt ja kolivad USA-sse.
Nagu BILD avastas, kolivad kuulsad kaksikud Los Angelesse juba sügisel. Koos oma mänedžeri ja produtsendi David Jostiga, kes on elanud Beverly Hillsis nüüdseks juba üle aasta, tahavad nad kirjutada uusi lugusid.
David Jost kinnitas BILD-ile: "Jah, Bill ja Tom kolivad Los Angelesse, kuid nad jätavad oma kodu Saksamaal alles. Kolimine LA-sse on planeeritud pooleks novembriks."
Nende bändiliikmed Georg ja Gustav tahavad jääda Saksamaale, sest neil on seal tüdrukudsõbrad. Bädiliikmed on öelnud, et kavandatud töö Soundstudios LA-s, stalkergängide poolt pidev jälitamine ning nende kodusse sisse murdmine annavad piisavalt põhjust USA-sse kolida.
Los Angeles ei jää kaksikute jaoks vaikseks. Staare ei ole kusagil rohkem kui Hollywood-is, ka Bill-i ja Tom-i jälitasid LA-s paparatsod. Nad on siiani, koos oma uue DVD ja nende live albumiga "Humanoid City", müünud üle 8 miljoni CD, nad on jõudnud esimesele kohale rohkem kui 15 riigis üle maailma. Sellel aastal Saksamaal, Brasiilias, Mehhikos, Kolumbias, Prantsusmaal ja Šveitsis. Itaalias, Portugalis ja Belgias jõudsid nad teisele kohale.
(Käivad kuulujutud, et stuudo müüakse maha või antakse rendile.)
See on elu halvim uudis.
Artikkel:
Bill ja Tom Kaulitz, Saksamaa kõige edukamast rahvusvahelisest rokkbändist "Tokio Hotel", lahkuvad Saksamaalt ja kolivad USA-sse.
Nagu BILD avastas, kolivad kuulsad kaksikud Los Angelesse juba sügisel. Koos oma mänedžeri ja produtsendi David Jostiga, kes on elanud Beverly Hillsis nüüdseks juba üle aasta, tahavad nad kirjutada uusi lugusid.
David Jost kinnitas BILD-ile: "Jah, Bill ja Tom kolivad Los Angelesse, kuid nad jätavad oma kodu Saksamaal alles. Kolimine LA-sse on planeeritud pooleks novembriks."
Nende bändiliikmed Georg ja Gustav tahavad jääda Saksamaale, sest neil on seal tüdrukudsõbrad. Bädiliikmed on öelnud, et kavandatud töö Soundstudios LA-s, stalkergängide poolt pidev jälitamine ning nende kodusse sisse murdmine annavad piisavalt põhjust USA-sse kolida.
Los Angeles ei jää kaksikute jaoks vaikseks. Staare ei ole kusagil rohkem kui Hollywood-is, ka Bill-i ja Tom-i jälitasid LA-s paparatsod. Nad on siiani, koos oma uue DVD ja nende live albumiga "Humanoid City", müünud üle 8 miljoni CD, nad on jõudnud esimesele kohale rohkem kui 15 riigis üle maailma. Sellel aastal Saksamaal, Brasiilias, Mehhikos, Kolumbias, Prantsusmaal ja Šveitsis. Itaalias, Portugalis ja Belgias jõudsid nad teisele kohale.
(Käivad kuulujutud, et stuudo müüakse maha või antakse rendile.)
See on elu halvim uudis.
Sunday, September 26, 2010
Olen tubli, jesss
Saturday, September 25, 2010
Saturday - 25.09.2010
Enne lisasin natuke pilte, ma ei tea miks.. meeldivad lihtsalt. Aga igatahes, tänasest mul pole jälle midagi erilist rääkida, sest.. ma istusin JÄLLE kodus.
Õde ajas üheksast üles, sest pool kümme tuli meile vend järgi. Pidime sõitma maale. Ema ja kasuisa olid juba seal, ootasid meid. Kui sinna jõudsime, pidime ootama mingi tund ja pool ning siis läksime kartuleid võtma. 8 pikka vagu.. Õnneks oli meid kokku tegelikult kuus, niiet sai suht ruttu üles võetud.. 2 tunniga, või natuke vähemaga. Hiljem, jäi meil veel aega üle, sest vend niitis maal muru. Me hakkasime õega vanu pilte vaatama.. Nii lahe oli kusjuures. Algul vaatasime pilte, kus mu vennad olid väiksed.. 20 aastat vanad pildid.. rohkemgi. Mu vennad olid siis ikka nii erinevad.. Ühel olid prillid, teisel pikad juuksed. Hahah. Te oleks pidanud neid pilte nägema, tõsiselt naljakad.
Ma ei mäleta mis kellaaeg me tagasi sõitma hakkasime.. Kolme paiku äkki. 35 minutit sõitsime autoga. Autos oli selline tunne, et jään kohe-kohe magama. Ma olin nii väsinud.. Aga kohe kui koju olin jõudnud, oli uni läinud. Siis edasi, ma lülitasin loomulikult arvutis sisse ja tulin siia.. Kuid siin ei olnud ka midagi teha. Enamus aja passisingi vist velvetis, youtubes ja msnis. Igav elu, mis teha.
Täna avastasin veel, et kui nõrgad mu küüned on! Appi! Kohutav! Need murduvad nii kiirelt ka viimasel ajal. Siis tegin endale kohe sidruni-soola mingit värki, mida küüntele pidi panema.. et pidi küüned tugevamaks tegema.. Kuid ma ei usu et see esimese korraga mõjub!? Hiljem, kui Camp Rock 2 hakkas, panin küüntele tunniks ajaks riitsinuseõli ka peale. Ma loodan, et see kasvõi natuke aitas.
Ja nüüd.. mul polegi vist midagi rohkem siia hetkel tänasest kribada.. Ehk kirjutan veel täna siia midagi, eks näeb. Tsauki!
Õde ajas üheksast üles, sest pool kümme tuli meile vend järgi. Pidime sõitma maale. Ema ja kasuisa olid juba seal, ootasid meid. Kui sinna jõudsime, pidime ootama mingi tund ja pool ning siis läksime kartuleid võtma. 8 pikka vagu.. Õnneks oli meid kokku tegelikult kuus, niiet sai suht ruttu üles võetud.. 2 tunniga, või natuke vähemaga. Hiljem, jäi meil veel aega üle, sest vend niitis maal muru. Me hakkasime õega vanu pilte vaatama.. Nii lahe oli kusjuures. Algul vaatasime pilte, kus mu vennad olid väiksed.. 20 aastat vanad pildid.. rohkemgi. Mu vennad olid siis ikka nii erinevad.. Ühel olid prillid, teisel pikad juuksed. Hahah. Te oleks pidanud neid pilte nägema, tõsiselt naljakad.
Ma ei mäleta mis kellaaeg me tagasi sõitma hakkasime.. Kolme paiku äkki. 35 minutit sõitsime autoga. Autos oli selline tunne, et jään kohe-kohe magama. Ma olin nii väsinud.. Aga kohe kui koju olin jõudnud, oli uni läinud. Siis edasi, ma lülitasin loomulikult arvutis sisse ja tulin siia.. Kuid siin ei olnud ka midagi teha. Enamus aja passisingi vist velvetis, youtubes ja msnis. Igav elu, mis teha.
Täna avastasin veel, et kui nõrgad mu küüned on! Appi! Kohutav! Need murduvad nii kiirelt ka viimasel ajal. Siis tegin endale kohe sidruni-soola mingit värki, mida küüntele pidi panema.. et pidi küüned tugevamaks tegema.. Kuid ma ei usu et see esimese korraga mõjub!? Hiljem, kui Camp Rock 2 hakkas, panin küüntele tunniks ajaks riitsinuseõli ka peale. Ma loodan, et see kasvõi natuke aitas.
Ja nüüd.. mul polegi vist midagi rohkem siia hetkel tänasest kribada.. Ehk kirjutan veel täna siia midagi, eks näeb. Tsauki!
Friday, September 24, 2010
I am just a dreamer
Nojah, nüüd on viimasest blogipostist päris palju aega möödas, aga nüüd ma seletan ära miks mul oli nii halb päev. Või õigemini õhtu.. Ma hakkasin õppima, muidugi arvuti taga nagu alati. Rääkisime just Mariga ajaloost, kui mu õde tuli rääkima et miks ma arvutis olen õppimise ajal. Ma olin et, me räägime mariga ajaloost, et me ei oska. Siis ta hakkas karjuma et no issand, lugege õpikust, et te ei oska lugeda v? Ja hakkas igat moodi mind pmst sõimama. Kui ma midagi vastu ütlesin, siis ta oli kohe et ära plärtsu! Ma muidugi ütlesin et ma ei plärtsugi ja siis käskis mul arvuti kinni panna. Millest ma muidugi keeldusin. Hiljem, pärast ta sõimamist läks ta kööki süüa tegema, vahepeal küsis kas ma tahan ka süüa jms. Siis tahtis mulle igast enda asju anda jms.. Süümekad olid tal vist, et ta mind nii sõimas.. Pärast ta enam ei karjunud mu peale, ei käskinud isegi arvutist ära tulla. Aga see nullis väga mu tuju. Eile oli ka samamoodi. Ma pidin poodi minema, aga ma ei viitsind enam. Siis ta hakkas karjuma et ma ei tee kunagi nende jaoks midagi, et ma olen nii nõme jne.. et ma võiks end põlema panna jms.. See on väga solvav tegelikult ju. Terve õhtu ma ei rääkinud temaga, lõpuks sellepärast et ma poodi ei läind, keelas mul täna arvutisse tulla.. Kuid hommikul tuli jälle mingi sõnelus ja ta ütles et mis sa solvud nüüd, niikuinii lähed ju arvutisse, millal sa mind varem kuulanud oled. No, muidugi ma paari tunni pärast tulin arvutisse ja ta ei teind sellest enam väljagi..
Aga kui ma peaks tänasest päevast midagi rääkima.. Siis ma kooli ei läinudki. Ma olen koguaeg nii väsinud, mõtlesin et jätan ühe päeva vahele.. Kuid hommikul selgus, et ma pidin veel emaga korraks maale minema.. Niiet magamisest ei tulnud midagi välja.
Terve päeva olen maganud.. telekat vaatand, arvutis olnud. Ma ei viitsi ausalt öeldes midagi teha. Ma olen niii väsinud.. üleväsimus ehk?
Kindlasti, teid huvitab miks mul selline pealkiri sellel postil on? Et ma pole ju sellest midagi rääkind.. Jah, ma polekski rääkind, kuid mul tuli viimasel hetkel meelde, et ma peaks ju natuke rääkima?
Jah, see on taas selle poisi kohta. Ma mõtlen talle koguaeg kodus.. Ma kujutan ette, mis oleks saanud, kui ta poleks selline tõbras olnud.. Ma unistan... ja unistan palju..
Aga kui ma peaks tänasest päevast midagi rääkima.. Siis ma kooli ei läinudki. Ma olen koguaeg nii väsinud, mõtlesin et jätan ühe päeva vahele.. Kuid hommikul selgus, et ma pidin veel emaga korraks maale minema.. Niiet magamisest ei tulnud midagi välja.
Terve päeva olen maganud.. telekat vaatand, arvutis olnud. Ma ei viitsi ausalt öeldes midagi teha. Ma olen niii väsinud.. üleväsimus ehk?
Kindlasti, teid huvitab miks mul selline pealkiri sellel postil on? Et ma pole ju sellest midagi rääkind.. Jah, ma polekski rääkind, kuid mul tuli viimasel hetkel meelde, et ma peaks ju natuke rääkima?
Jah, see on taas selle poisi kohta. Ma mõtlen talle koguaeg kodus.. Ma kujutan ette, mis oleks saanud, kui ta poleks selline tõbras olnud.. Ma unistan... ja unistan palju..
Sunday, September 19, 2010
Aforisme.
* I wish I could tell you how I feel, but I just don't have the guts.
* I hate it when you give him your all and then he just treats you like another of his friends..
* Ma võin sinust mööda kõndida ja mitte välja teha, kuid sisimas mõtlen, et tahaks sind surnuks kallistada. :*
* I can’t explain myself at all.
* The atmosphere is full of memories.
* He took my smile with him when he left.
* I love you. Thats my secret.
* Giving up hurts the most.
* I never built these walls to keep people out. I built them to see who cares enough to take the time to knock them down.
* I fall in love all over every time I look at you...
* And every time I see you, it hits me as hard as the first time.
* I wonder if you realize just how much I like you.
* I hate that nervous feeling I get before I see my crush.
* I don't feel the pain anymore. I think my heart just broke.
* If life were perfect, I'd be with you.
* I want to scream 'I love you' from the top of my lungs.
* I can't explain this feeling inside.
* I'd rather go blind than seeing you with another love. It's more than just butterflies.
* Distance means so little, when someone means so much.
* Every time I see someone that looks like him I panic. I think I'm paranoid.
* I love the feeling I get when you look at me.
* When I walk in the room, you're the first person I look for.
* Everytime he walks into the room, my heart goes BOOOOOOOM.
* I'm sorry if it's rude to stare, but you're so cute I can't help myself.
* Just try and make me stop smiling. It can't be done.
* I don't know if this is more than a crush and I don't want to know.
* Dear brain, I know he's all you think about but I think we need to move on, I mean, he already has.
* It's not what the heart wants, it's what it needs.
* I told you I didn't love you, but honestly, how could you believe that lie?
* You'll always be my number one even if I'm not yours.
* All you have to do is send me a text, and I smile.
* Sometimes I wish I could turn back and live those beautiful moments again...
* I hate waking up, right when my dream is getting better & better.
* They asked me to write my definition of love.. I wrote your name.
* I wish I could tell you how I feel, but I just don't have the guts.
* I hate it when you give him your all and then he just treats you like another of his friends..
* If two people are "meant to be" they will meet, because destiny always finds its way.
* I hate it when you give him your all and then he just treats you like another of his friends..
* Ma võin sinust mööda kõndida ja mitte välja teha, kuid sisimas mõtlen, et tahaks sind surnuks kallistada. :*
* I can’t explain myself at all.
* The atmosphere is full of memories.
* He took my smile with him when he left.
* I love you. Thats my secret.
* Giving up hurts the most.
* I never built these walls to keep people out. I built them to see who cares enough to take the time to knock them down.
* I fall in love all over every time I look at you...
* And every time I see you, it hits me as hard as the first time.
* I wonder if you realize just how much I like you.
* I hate that nervous feeling I get before I see my crush.
* I don't feel the pain anymore. I think my heart just broke.
* If life were perfect, I'd be with you.
* I want to scream 'I love you' from the top of my lungs.
* I can't explain this feeling inside.
* I'd rather go blind than seeing you with another love. It's more than just butterflies.
* Distance means so little, when someone means so much.
* Every time I see someone that looks like him I panic. I think I'm paranoid.
* I love the feeling I get when you look at me.
* When I walk in the room, you're the first person I look for.
* Everytime he walks into the room, my heart goes BOOOOOOOM.
* I'm sorry if it's rude to stare, but you're so cute I can't help myself.
* Just try and make me stop smiling. It can't be done.
* I don't know if this is more than a crush and I don't want to know.
* Dear brain, I know he's all you think about but I think we need to move on, I mean, he already has.
* It's not what the heart wants, it's what it needs.
* I told you I didn't love you, but honestly, how could you believe that lie?
* You'll always be my number one even if I'm not yours.
* All you have to do is send me a text, and I smile.
* Sometimes I wish I could turn back and live those beautiful moments again...
* I hate waking up, right when my dream is getting better & better.
* They asked me to write my definition of love.. I wrote your name.
* I wish I could tell you how I feel, but I just don't have the guts.
* I hate it when you give him your all and then he just treats you like another of his friends..
* If two people are "meant to be" they will meet, because destiny always finds its way.
Saturday, September 18, 2010
You're my shining light.
Kurb, aga tõsi. Ma armusin taas billi. So pretty, so pretty boy. Ja kui teema juba temast on, siis ma räägin natuke.
Ma tean, et paljud arvavad Tokio Hotelist halvasti. Väga halvasti. Nad ütlevad, et nad vihkavad Billi. Aga ei saa vihata inimest, keda sa ei tunne. Ausalt öeldes, ma ei saa aru miks nad seda ütlevad. Nad ei teagi midagi Billist. Paar kuud tagasi, kui Billist halvasti räägiti, hakkasin ma Billi kaitsma, hakkasin ülbama. Kuid nüüd.. Ma ei hooli enam, mida teised temast mõtlevad. Peamine on see, et mina temast nii ei mõtle. Okei, ma tunnistan, kunagi ma mõtlesin temast nii. Ma mõtlesin temast hullemini, kui paljud teised praegu. See oli aasta ja pool tagasi. Ma vihkasin Tokio Hoteli. Kui mu sõbranna neist rääkis, ütlesin ma talle et ah, ära räägi neist p*dedest! Aga nüüd.. ma ei saa aru kuidas ma sain kunagi nii mõelda. Bill on kõige toredam, kõige sõbralikum, kõige ilusam kuulsus, keda ma tean. Muidugi koos oma kaksikvenna Tomiga. Vahest ma mõtlen, kumb mulle rohkem meeldib.. kas Bill või Tom. Vahest mõtlen et Bill, vahest et Tom, aga siis jälle et mõlemad meeldivad sama palju. Praegu ma ütleks et Bill.. Kuid ma ei tea.. imelik. Tahtsin midagi veel öelda, aga läks meelest ära. Hihi. Harjuge ära, mul halb mälu. Lisan mõned pildid ka neist. Allpool, vaata.
Pildid ühelt ja samalt photoshoodilt. Ilusad, eks.
Ma tean, et paljud arvavad Tokio Hotelist halvasti. Väga halvasti. Nad ütlevad, et nad vihkavad Billi. Aga ei saa vihata inimest, keda sa ei tunne. Ausalt öeldes, ma ei saa aru miks nad seda ütlevad. Nad ei teagi midagi Billist. Paar kuud tagasi, kui Billist halvasti räägiti, hakkasin ma Billi kaitsma, hakkasin ülbama. Kuid nüüd.. Ma ei hooli enam, mida teised temast mõtlevad. Peamine on see, et mina temast nii ei mõtle. Okei, ma tunnistan, kunagi ma mõtlesin temast nii. Ma mõtlesin temast hullemini, kui paljud teised praegu. See oli aasta ja pool tagasi. Ma vihkasin Tokio Hoteli. Kui mu sõbranna neist rääkis, ütlesin ma talle et ah, ära räägi neist p*dedest! Aga nüüd.. ma ei saa aru kuidas ma sain kunagi nii mõelda. Bill on kõige toredam, kõige sõbralikum, kõige ilusam kuulsus, keda ma tean. Muidugi koos oma kaksikvenna Tomiga. Vahest ma mõtlen, kumb mulle rohkem meeldib.. kas Bill või Tom. Vahest mõtlen et Bill, vahest et Tom, aga siis jälle et mõlemad meeldivad sama palju. Praegu ma ütleks et Bill.. Kuid ma ei tea.. imelik. Tahtsin midagi veel öelda, aga läks meelest ära. Hihi. Harjuge ära, mul halb mälu. Lisan mõned pildid ka neist. Allpool, vaata.
Pildid ühelt ja samalt photoshoodilt. Ilusad, eks.
Koolipildid
valged papud minuomad, :P
vasakpoolne pinal on minu, ja allpool oleval pildil vasakpoolne päevik minu.
ülemine pinal minu :P alumine katu.
Thursday, September 16, 2010
Thursday - 16.09.2010
Heihoo my little Sullas. Okei, see oli natuke imelik. Sulla on tegelikult Katrini uus hüüdnimi, sest Katul on 27 detsember sünnipäev ja samal päeval on nime päev Sulvil. Ja sellest siis tuligi see. Haha.
Aga igatahes, tänasest päevast.. Hmm.. Koolis sai sitaks nalja, eriti ühiskonnaõpetuses. Kirjutasin velvetisse ka miks, aga võin siia ümber ka kirjutada. Nii, ühiskonnaõpetus oli kaheksas tund. Me istusime Gretega eelviimases pingis. Ma mingi nokkisin teda ja ütlesin koguaeg Kuule! Kuule! Ja küsisin ajuvabu küsimusi. Algul ta ei teind välja, siis hakkas naerma selle üle ja lõpuks viskas tal üle. Ma mingi pool tundi tegin nii. Lõpuks ta hakkas kätega vehkima ja mind '' kiusama. '' Aga vot seda nägi õpetaja. Tegelt ta tükkaega jälgis meid. Lõpuks ta ütles et: kas on poksikindaid ka vaja? saate poksida. kakelge kohe ära! tüdrukute kaklus! See oli nii naljakas. Kõik klassist vaatasid meie poole. Grete oli täiesti vait, ma kõrval südamest naeran. Nagu tõsiselt.. ma ei suutnud naeru tagasi hoida enam. Ma naersin ja naersin. Pisarad juba jooksid. Hah. Peale seda mainis ta mitu korda seda. Näiteks siis, kui ta rääkis midagi Eesti Vabariigist ja ma küsisin et mis te ütlesite? Ta et, muidugi sa ei kuule, kui sa koguaeg kakled. See oli lihtsalt NII naljakas. Oleks te näind. Aga see selleks, peale ühiskonna õpetust läksime Katriniga kunstimajja. Seal hakkame käima näiteringis. Juhendaja on Ahti Puudersell. Mingi Endla teatri näitleja, võibolla teate!? Igatahes, seal ta rääkis pikalt, mis me tegema hakkame. Koolinäidendit. Vahepeal saame mingeid tantsutunde, et õppida liikumist jms. Vahest saame minna Enda teatrisse proove vaatama. Ägeäge. Aga põhiline on see, et ma tegin seal endal margi täis. No põhimõtteliselt.. Aga oli siis nii, et Ahti andis meile avaldused, mille me peame täitma ja talle viima, et me hakkame käima seal näiteringis. Hakkasin avaldust matemaatika töövihiku vahele panema, kui märkasin et see on MÄRG?! Ütlesin Katrinile ka et wtf? Ta kohe et: MOOS! (Mul oli õunamoos kotis, koolis kodunduse tunnis tegime) Ma olin nagu.. oooeii.. Vaatasin järgi, PURK OLI KATKI LÄIND! Kilekott oli seda täis ja mu kott.. Kott oli tegelt natukene, aga mu õpikud.. Oeh, need olid täitsa läbi omadega. Aga samal ajal me naersime niihullult. Kõik teised kuulasid Ahti juttu, aga me naerame ja naerame.. Teised vaatasid meid nats imelikult vist ka? Okei, see naeruhoog sai läbi. Aga siis helistas keegi Katrinile. Ja tal hakkas telefonist see laul Rapuntsel, Lenna Kuurmaa laulab. Ja see helin tuli niii kõvasti. KÕIK vaatasid! Ja see oli ka niii naljakas, ma kujutan ette kui mark Katrinil olla võis. Seal olime veel natuke aega, siis saime ära. Otsisime tänaval esimese prügikasti mis ette tuli ja ma viskasin kohe oma katkise moosipurgi sinna. Võtsin kõik õpikud välja kotist, sest tahtsin neid puhtaks teha, aga mul polnud ju salvrätikut.. ja Katrinil polnud ka.. Jälle jama. Me olime mingi kohviku ees ka just, kõik kõndisid meist mööda, vaatavad meid, et me oleme mingid imelikud - ainult naerame ja naerame. Haha. Siis panin asjad kotti tagasi ja helistasin empsile. Emps hakkas kohe riidlema et no mida tema teha saab, et ma nii lollisti tegin, et viskan kotti igalepoole ja kott mustaks läheb.. et tema ei saa midagi teha, sest ta läheb magama. Ma ütlesin talle et, No mida ma tegema pean siis? Mu õpikud on kõik koos, päevik, kott jne.. Siis ta käskis mul ruttu koju minna, et asjad puhtaks teha. Ja minu õnneks saingi 5 minuti pärast õigele bussile ja koju. Kodus ema hakkas õpikuid puhtaks tegema, aga eriti ei õnnestunud. Sest kaaned on ikka kleepuvad. Masendaav. Aga ma lõpetan praegu, liiga palju juttu juba. Võibolla hiljem jälle, tsaukaa.
Aga igatahes, tänasest päevast.. Hmm.. Koolis sai sitaks nalja, eriti ühiskonnaõpetuses. Kirjutasin velvetisse ka miks, aga võin siia ümber ka kirjutada. Nii, ühiskonnaõpetus oli kaheksas tund. Me istusime Gretega eelviimases pingis. Ma mingi nokkisin teda ja ütlesin koguaeg Kuule! Kuule! Ja küsisin ajuvabu küsimusi. Algul ta ei teind välja, siis hakkas naerma selle üle ja lõpuks viskas tal üle. Ma mingi pool tundi tegin nii. Lõpuks ta hakkas kätega vehkima ja mind '' kiusama. '' Aga vot seda nägi õpetaja. Tegelt ta tükkaega jälgis meid. Lõpuks ta ütles et: kas on poksikindaid ka vaja? saate poksida. kakelge kohe ära! tüdrukute kaklus! See oli nii naljakas. Kõik klassist vaatasid meie poole. Grete oli täiesti vait, ma kõrval südamest naeran. Nagu tõsiselt.. ma ei suutnud naeru tagasi hoida enam. Ma naersin ja naersin. Pisarad juba jooksid. Hah. Peale seda mainis ta mitu korda seda. Näiteks siis, kui ta rääkis midagi Eesti Vabariigist ja ma küsisin et mis te ütlesite? Ta et, muidugi sa ei kuule, kui sa koguaeg kakled. See oli lihtsalt NII naljakas. Oleks te näind. Aga see selleks, peale ühiskonna õpetust läksime Katriniga kunstimajja. Seal hakkame käima näiteringis. Juhendaja on Ahti Puudersell. Mingi Endla teatri näitleja, võibolla teate!? Igatahes, seal ta rääkis pikalt, mis me tegema hakkame. Koolinäidendit. Vahepeal saame mingeid tantsutunde, et õppida liikumist jms. Vahest saame minna Enda teatrisse proove vaatama. Ägeäge. Aga põhiline on see, et ma tegin seal endal margi täis. No põhimõtteliselt.. Aga oli siis nii, et Ahti andis meile avaldused, mille me peame täitma ja talle viima, et me hakkame käima seal näiteringis. Hakkasin avaldust matemaatika töövihiku vahele panema, kui märkasin et see on MÄRG?! Ütlesin Katrinile ka et wtf? Ta kohe et: MOOS! (Mul oli õunamoos kotis, koolis kodunduse tunnis tegime) Ma olin nagu.. oooeii.. Vaatasin järgi, PURK OLI KATKI LÄIND! Kilekott oli seda täis ja mu kott.. Kott oli tegelt natukene, aga mu õpikud.. Oeh, need olid täitsa läbi omadega. Aga samal ajal me naersime niihullult. Kõik teised kuulasid Ahti juttu, aga me naerame ja naerame.. Teised vaatasid meid nats imelikult vist ka? Okei, see naeruhoog sai läbi. Aga siis helistas keegi Katrinile. Ja tal hakkas telefonist see laul Rapuntsel, Lenna Kuurmaa laulab. Ja see helin tuli niii kõvasti. KÕIK vaatasid! Ja see oli ka niii naljakas, ma kujutan ette kui mark Katrinil olla võis. Seal olime veel natuke aega, siis saime ära. Otsisime tänaval esimese prügikasti mis ette tuli ja ma viskasin kohe oma katkise moosipurgi sinna. Võtsin kõik õpikud välja kotist, sest tahtsin neid puhtaks teha, aga mul polnud ju salvrätikut.. ja Katrinil polnud ka.. Jälle jama. Me olime mingi kohviku ees ka just, kõik kõndisid meist mööda, vaatavad meid, et me oleme mingid imelikud - ainult naerame ja naerame. Haha. Siis panin asjad kotti tagasi ja helistasin empsile. Emps hakkas kohe riidlema et no mida tema teha saab, et ma nii lollisti tegin, et viskan kotti igalepoole ja kott mustaks läheb.. et tema ei saa midagi teha, sest ta läheb magama. Ma ütlesin talle et, No mida ma tegema pean siis? Mu õpikud on kõik koos, päevik, kott jne.. Siis ta käskis mul ruttu koju minna, et asjad puhtaks teha. Ja minu õnneks saingi 5 minuti pärast õigele bussile ja koju. Kodus ema hakkas õpikuid puhtaks tegema, aga eriti ei õnnestunud. Sest kaaned on ikka kleepuvad. Masendaav. Aga ma lõpetan praegu, liiga palju juttu juba. Võibolla hiljem jälle, tsaukaa.
Wednesday, September 15, 2010
Wednesday - 15.09.2010
Paar päeva jäi jälle vahele.. Ma olen olnud viimastel päevadel nii väsinud. Koolis on energiat küllaga, aga kohe kui koju jõuan tuleb selline väsimus peale et vähe ei ole.. Kell on pool üheksa alles ja ma tahaks juba magusalt magada. Aga ma pean ootama, et ema üles tõuseks ja mind eesti keeles töövihikuga aitaks. Ta läheb ööseks tööle, seepärast magab.
Üheksast hakkab Rääkimata lugu, täiega meeldib mulle. Ei jäta vist ühtegi osa vahele.. Neist inimestest on küll kahju, kuid ma ei hakka nutma..
Eelmine kolmapäev oli, rääkis sellest tüdrukust kes jäi paari aastasena auto alla ja kes ei saa enam kõndida ega iseseisvalt hingata. Raudselt kõik kes seda vaatasid, olid kurvad. Aga mina.. mina olin nii õnnelik kui üldse olla saab. Ühe inimese pärast muidugi, kes minuga msnis rääkis. So cute. Aga noh, enam pole sellest õnnest midagi alles..
Homme on neljapäev, nagu kõik teavad. Meil on jälle 8 tundi.. ma ei tea kuidas ma selle päeva üle elan. Tulen koju ja lähen kohe magama vist.. Kuigi, üks pluss on selle päeva juures - Ühikarotid. See hooaeg tuleb vast parem kui eelmine, vähemalt ma loodan. Nendel ei jäta ka kindlasti ühtegi osa vahele.
Ma ei oskagi midagi rohkem kirjutada, sest mu aju põhimõtteliselt magab juba. Niiet, ma lõpetan. Täna tuli vist liiga mõtetu postitus, võimis? Nädalavahetusel heastan selle, ma luban.
Üheksast hakkab Rääkimata lugu, täiega meeldib mulle. Ei jäta vist ühtegi osa vahele.. Neist inimestest on küll kahju, kuid ma ei hakka nutma..
Eelmine kolmapäev oli, rääkis sellest tüdrukust kes jäi paari aastasena auto alla ja kes ei saa enam kõndida ega iseseisvalt hingata. Raudselt kõik kes seda vaatasid, olid kurvad. Aga mina.. mina olin nii õnnelik kui üldse olla saab. Ühe inimese pärast muidugi, kes minuga msnis rääkis. So cute. Aga noh, enam pole sellest õnnest midagi alles..
Homme on neljapäev, nagu kõik teavad. Meil on jälle 8 tundi.. ma ei tea kuidas ma selle päeva üle elan. Tulen koju ja lähen kohe magama vist.. Kuigi, üks pluss on selle päeva juures - Ühikarotid. See hooaeg tuleb vast parem kui eelmine, vähemalt ma loodan. Nendel ei jäta ka kindlasti ühtegi osa vahele.
Ma ei oskagi midagi rohkem kirjutada, sest mu aju põhimõtteliselt magab juba. Niiet, ma lõpetan. Täna tuli vist liiga mõtetu postitus, võimis? Nädalavahetusel heastan selle, ma luban.
Sunday, September 12, 2010
Sunday - 12.09.2010
Andke andeks kullakesed, et ma pole nii ammu kirjutanud.. Mul on koolis nii kiire, iga päev on palju tunde, siis tulen koju, puhkan - hakkan õppima. Kõik toimub nii kiirelt praegu.
Reedel tuli mu noorim vend (26 aastane) meile, oma kihlatu ja oma väikse tütrega. Ta tütar on 6 kuune ja nimi on Noora Liisa. Juba reede öösel ei saand ma magada. Sest Noora tõuseb iga 2-3 tunni tagant öösel üles ja hakkan nutma. Tal tulevad hambad.. Reede öösel ma veel talusin seda, aga siis pidin hommikul kaheksast tõusma. Täna öösel, ma enam seda ei talunud. Ma jäin kell 23.00 magama.. Siis Noora nuttis kell 00.00, edasi kell 2 öösel, siis juba kell 4 öösel, siis kell 6 hommikul ja siis kell 9.. Mu venna kihlatu (Ragne) küsis ka hommikul, et kas ma sain ikka magada. Ma ütlesin et ei, ja hakkasin naerma. Ragne vastas et, '' ma loodan et see sind lohutab, aga ma ka ei saanud. '' see tundus naljakas. Igatahes, nad läksid umbes 10 paiku siis ära.. sellest ajast olen ma arvutis olnud. Vahepeal lugesin medaljoni. Väga viis raamat peaks mainima, tõsiselt hea. Paljud räägivad et see on nii halb, teised et nii hea.. Mina olen siis nüüd teiste poolt. Kell on juba pool kaheksa.. ja ma polegi jõudnud täna midagi erilist teha. Täna on siiski ju pühapäev, nädala mõtetuim päev.
Aga ma lõpetan praegu, sest just hakkas Kummituselausuja Fox lifest ja ma tõesti tahan seda näha. Tsauka!
Reedel tuli mu noorim vend (26 aastane) meile, oma kihlatu ja oma väikse tütrega. Ta tütar on 6 kuune ja nimi on Noora Liisa. Juba reede öösel ei saand ma magada. Sest Noora tõuseb iga 2-3 tunni tagant öösel üles ja hakkan nutma. Tal tulevad hambad.. Reede öösel ma veel talusin seda, aga siis pidin hommikul kaheksast tõusma. Täna öösel, ma enam seda ei talunud. Ma jäin kell 23.00 magama.. Siis Noora nuttis kell 00.00, edasi kell 2 öösel, siis juba kell 4 öösel, siis kell 6 hommikul ja siis kell 9.. Mu venna kihlatu (Ragne) küsis ka hommikul, et kas ma sain ikka magada. Ma ütlesin et ei, ja hakkasin naerma. Ragne vastas et, '' ma loodan et see sind lohutab, aga ma ka ei saanud. '' see tundus naljakas. Igatahes, nad läksid umbes 10 paiku siis ära.. sellest ajast olen ma arvutis olnud. Vahepeal lugesin medaljoni. Väga viis raamat peaks mainima, tõsiselt hea. Paljud räägivad et see on nii halb, teised et nii hea.. Mina olen siis nüüd teiste poolt. Kell on juba pool kaheksa.. ja ma polegi jõudnud täna midagi erilist teha. Täna on siiski ju pühapäev, nädala mõtetuim päev.
Aga ma lõpetan praegu, sest just hakkas Kummituselausuja Fox lifest ja ma tõesti tahan seda näha. Tsauka!
Thursday, September 2, 2010
01.09.2010-02.09.2010
Nii, siin ma nüüd siis olen. Kolmapäevane päev jäi vahele, sest kui ma kirjutama blogi hakkasin, mul oli postitus valmis kirjutatud, aga läpakal vajutasin kogemata valele klahvile ja kogu tekst oli läinud. Räägin lühidalt, mis eile oli. Tegelt.. mul polegi midagi rääkida, sest ma ausalt ei mäleta. Ma mäletan vaid seda, et ma olin kaheksast üheteiskümneni õe läpakas. Haha. Kui meelde tuleb, siis kirjutan eks.
Rohkem mõtlesin blogi täna kirjutada, kuna mu sõbranna tahtis, soovis. Heh. Igatahes, alustan siis tänase päeva seletamisest.
Tõusin kuuest, mis on minu jaoks tappev. Ma pole harjunud sellega, nagu te kõik. Igatahes, mingi ime läbi sain ma kohe ruttu voodist püsti. Tegin igast tegemisi hommikul kodus ja pool 8 hakkasin kooli minema. Saime Katriniga 7.38 tallinna maanteel kokku ja läksime koos kooli. Ta siuke killuvend mul, ainult naeraks. Lõbus piff, jeh. Igatahes, esimene & teine tund oli käsitöö.. Hommikul vara kohe kuduma. Mida me kuduma hakkasime, selle nimetust ma ka ei mäleta, kott liiga kaugel et vaadata. Käsitöös istusin Mariga. Peale käsitööd hakkas eesti keel. Päeva jubedaim tund, jubedaima õpetajaga. Ta on tõesti jube. Teil peaks minust kahju hakkama, et mulle annab selline õpetaja eesti keelt. Õnneks, istun ma seal tunnis Katriniga, niiet see aasta ei tule nii hull, kui eelmine aasta. Eesti keeles midagi erilist ei juhtunud minu arust.. Vähemalt ma ei mäleta. Mul halb mälu, sorriii. Siis hakkas inglise keel, no issand. Õpetaja tegi klassi pooleks, jaotas kaheks rühmaks. Igast rühmast üks läks tahvli ette. Õpetaja ütles eesti keeles sõna ja me pidime inglise keeles selle sõna ütlema ja see kes tahvli ees oli, see selle sõna tahvlile kirjutama. Nagu esimene klass, ausalt. Samas tunnis istus mu kõrval mu kullake Grete, kes joonistas oma päevikusse rõõmsalt südameid, minu vildikatega. Lõpuks ta vist tüdis ära.. Peale inglise keelt oli matemaatika. Seal istusin ma jälle Gretega, lõbus. Ta ka siuke naljavend mul. Matemaatikas õpetaja rääkis pikalt eksamitest, et me hakkame see aasta jubedalt kordama, et kõik ikka edasi saaks sealt. Järgmine oli vene keel. No tõesti, sajandi igavaim tund. Istusin jälle Mariga. Pidime kirjutama juttu suvest, kooli algusest. Veel lõbusam. Ja siis hakkas geograafia. Seal istusin ma Katriniga. Ma ei mäletagi, mida me seal tegime.. Mingeid kaarte uurisime vist. Viimane tund oli ühiskonnaõpetus. Meile andis uus õpetaja, mees. Räige killuvend vist. Igatahes, nalja sai täiega. Tunnis istusin Gretega. Igatahes, kokku oli 8 tundi, kui te need kõik kokku loete. Aga nüüd, räägin ma teile päeva kõige naljakamatest asjadest, eks. Ja need on vahetunnid, kus ma koguaeg Katriniga olin. Juba esimesel vahetunnil, leidis Katrin omale silmarõõmu. Meist aasta vanem, tumeda peaga, prillidega. Kusjuures, ta isegi oli suht nunnu. Katrin täiega põdes, tahtis et Mari sellele kutile ta numbri viiks. (Mari viis eelmine aasta ühele kutile mu numbri, kui ma olin öelnud, et see kutt hästi nunnu on, kunagi hiljem hakkasin selle kutiga käima. PS! See kutt oli ka aasta vanem, prillidega, tumeda peaga. Haha.)
Iga vahetund nägime teda, käisime järgi. Hihi. Vahepeal läksime koolimajast välja, kooli ette. Seal nägin ma oma endist trennikaaslast. Kevinit. Ma ütlesin Katrinile veel hästi vaikselt, et '' vaata, seal on see Kevin Kull, kellega ma koos trennis käisin '' Ja teate mida Katrin tegi? Ta karjus pmst, üle kõige: MIS ÖÖKULL, KUSKOHAS, ÖÖKULL, MIS ÖÖKULL jne.. Mul oli tunne et ma vajun maa alla. Mul oli tõsiselt mark. Jooksin koolimajja sisse, Katrin tuli järgi. Siis ma rääkisin talle kõik uuesti ära, siis sai lõpuks aru. Aga igakord kui me pärast Kevinit nägime, karjus Katrin talle ÖÖKULL. Ta ei teinud väljagi, oli tuima näoga, mis oli veelgi naljakam. Käisime veel kooli peal ringi, siis nägime et meile tuleb vastu üks naine, kellel on laps käes. Beebi õigemini. Beebil oli seljas kollane kostüüm. Järsku Katrin ütleb jälle kõvasti '' ma algul vaatasin, et sel naisel on banaanid käes. '' Ja te ei kujuta ette kuidas ma naerma hakkasin.. Ma põhimõtteliselt vajusin mööda seina kükikile ja naersin.. ja naersin ja naersin. Ma olekski võinud naerma jääda. Ja nüüd mul läks meelest ära kõik, mida ma veel rääkida tahtsin, sest ma pidin Gretele matat võrrandit photofiltres joonistama hakkama.. Oeh.. Kui halb mälu ikka. Teinekord jätkan eks, tsauki
Rohkem mõtlesin blogi täna kirjutada, kuna mu sõbranna tahtis, soovis. Heh. Igatahes, alustan siis tänase päeva seletamisest.
Tõusin kuuest, mis on minu jaoks tappev. Ma pole harjunud sellega, nagu te kõik. Igatahes, mingi ime läbi sain ma kohe ruttu voodist püsti. Tegin igast tegemisi hommikul kodus ja pool 8 hakkasin kooli minema. Saime Katriniga 7.38 tallinna maanteel kokku ja läksime koos kooli. Ta siuke killuvend mul, ainult naeraks. Lõbus piff, jeh. Igatahes, esimene & teine tund oli käsitöö.. Hommikul vara kohe kuduma. Mida me kuduma hakkasime, selle nimetust ma ka ei mäleta, kott liiga kaugel et vaadata. Käsitöös istusin Mariga. Peale käsitööd hakkas eesti keel. Päeva jubedaim tund, jubedaima õpetajaga. Ta on tõesti jube. Teil peaks minust kahju hakkama, et mulle annab selline õpetaja eesti keelt. Õnneks, istun ma seal tunnis Katriniga, niiet see aasta ei tule nii hull, kui eelmine aasta. Eesti keeles midagi erilist ei juhtunud minu arust.. Vähemalt ma ei mäleta. Mul halb mälu, sorriii. Siis hakkas inglise keel, no issand. Õpetaja tegi klassi pooleks, jaotas kaheks rühmaks. Igast rühmast üks läks tahvli ette. Õpetaja ütles eesti keeles sõna ja me pidime inglise keeles selle sõna ütlema ja see kes tahvli ees oli, see selle sõna tahvlile kirjutama. Nagu esimene klass, ausalt. Samas tunnis istus mu kõrval mu kullake Grete, kes joonistas oma päevikusse rõõmsalt südameid, minu vildikatega. Lõpuks ta vist tüdis ära.. Peale inglise keelt oli matemaatika. Seal istusin ma jälle Gretega, lõbus. Ta ka siuke naljavend mul. Matemaatikas õpetaja rääkis pikalt eksamitest, et me hakkame see aasta jubedalt kordama, et kõik ikka edasi saaks sealt. Järgmine oli vene keel. No tõesti, sajandi igavaim tund. Istusin jälle Mariga. Pidime kirjutama juttu suvest, kooli algusest. Veel lõbusam. Ja siis hakkas geograafia. Seal istusin ma Katriniga. Ma ei mäletagi, mida me seal tegime.. Mingeid kaarte uurisime vist. Viimane tund oli ühiskonnaõpetus. Meile andis uus õpetaja, mees. Räige killuvend vist. Igatahes, nalja sai täiega. Tunnis istusin Gretega. Igatahes, kokku oli 8 tundi, kui te need kõik kokku loete. Aga nüüd, räägin ma teile päeva kõige naljakamatest asjadest, eks. Ja need on vahetunnid, kus ma koguaeg Katriniga olin. Juba esimesel vahetunnil, leidis Katrin omale silmarõõmu. Meist aasta vanem, tumeda peaga, prillidega. Kusjuures, ta isegi oli suht nunnu. Katrin täiega põdes, tahtis et Mari sellele kutile ta numbri viiks. (Mari viis eelmine aasta ühele kutile mu numbri, kui ma olin öelnud, et see kutt hästi nunnu on, kunagi hiljem hakkasin selle kutiga käima. PS! See kutt oli ka aasta vanem, prillidega, tumeda peaga. Haha.)
Iga vahetund nägime teda, käisime järgi. Hihi. Vahepeal läksime koolimajast välja, kooli ette. Seal nägin ma oma endist trennikaaslast. Kevinit. Ma ütlesin Katrinile veel hästi vaikselt, et '' vaata, seal on see Kevin Kull, kellega ma koos trennis käisin '' Ja teate mida Katrin tegi? Ta karjus pmst, üle kõige: MIS ÖÖKULL, KUSKOHAS, ÖÖKULL, MIS ÖÖKULL jne.. Mul oli tunne et ma vajun maa alla. Mul oli tõsiselt mark. Jooksin koolimajja sisse, Katrin tuli järgi. Siis ma rääkisin talle kõik uuesti ära, siis sai lõpuks aru. Aga igakord kui me pärast Kevinit nägime, karjus Katrin talle ÖÖKULL. Ta ei teinud väljagi, oli tuima näoga, mis oli veelgi naljakam. Käisime veel kooli peal ringi, siis nägime et meile tuleb vastu üks naine, kellel on laps käes. Beebi õigemini. Beebil oli seljas kollane kostüüm. Järsku Katrin ütleb jälle kõvasti '' ma algul vaatasin, et sel naisel on banaanid käes. '' Ja te ei kujuta ette kuidas ma naerma hakkasin.. Ma põhimõtteliselt vajusin mööda seina kükikile ja naersin.. ja naersin ja naersin. Ma olekski võinud naerma jääda. Ja nüüd mul läks meelest ära kõik, mida ma veel rääkida tahtsin, sest ma pidin Gretele matat võrrandit photofiltres joonistama hakkama.. Oeh.. Kui halb mälu ikka. Teinekord jätkan eks, tsauki
Subscribe to:
Posts (Atom)