Heihoo my little Sullas. Okei, see oli natuke imelik. Sulla on tegelikult Katrini uus hüüdnimi, sest Katul on 27 detsember sünnipäev ja samal päeval on nime päev Sulvil. Ja sellest siis tuligi see. Haha.
Aga igatahes, tänasest päevast.. Hmm.. Koolis sai sitaks nalja, eriti ühiskonnaõpetuses. Kirjutasin velvetisse ka miks, aga võin siia ümber ka kirjutada. Nii, ühiskonnaõpetus oli kaheksas tund. Me istusime Gretega eelviimases pingis. Ma mingi nokkisin teda ja ütlesin koguaeg Kuule! Kuule! Ja küsisin ajuvabu küsimusi. Algul ta ei teind välja, siis hakkas naerma selle üle ja lõpuks viskas tal üle. Ma mingi pool tundi tegin nii. Lõpuks ta hakkas kätega vehkima ja mind '' kiusama. '' Aga vot seda nägi õpetaja. Tegelt ta tükkaega jälgis meid. Lõpuks ta ütles et: kas on poksikindaid ka vaja? saate poksida. kakelge kohe ära! tüdrukute kaklus! See oli nii naljakas. Kõik klassist vaatasid meie poole. Grete oli täiesti vait, ma kõrval südamest naeran. Nagu tõsiselt.. ma ei suutnud naeru tagasi hoida enam. Ma naersin ja naersin. Pisarad juba jooksid. Hah. Peale seda mainis ta mitu korda seda. Näiteks siis, kui ta rääkis midagi Eesti Vabariigist ja ma küsisin et mis te ütlesite? Ta et, muidugi sa ei kuule, kui sa koguaeg kakled. See oli lihtsalt NII naljakas. Oleks te näind. Aga see selleks, peale ühiskonna õpetust läksime Katriniga kunstimajja. Seal hakkame käima näiteringis. Juhendaja on Ahti Puudersell. Mingi Endla teatri näitleja, võibolla teate!? Igatahes, seal ta rääkis pikalt, mis me tegema hakkame. Koolinäidendit. Vahepeal saame mingeid tantsutunde, et õppida liikumist jms. Vahest saame minna Enda teatrisse proove vaatama. Ägeäge. Aga põhiline on see, et ma tegin seal endal margi täis. No põhimõtteliselt.. Aga oli siis nii, et Ahti andis meile avaldused, mille me peame täitma ja talle viima, et me hakkame käima seal näiteringis. Hakkasin avaldust matemaatika töövihiku vahele panema, kui märkasin et see on MÄRG?! Ütlesin Katrinile ka et wtf? Ta kohe et: MOOS! (Mul oli õunamoos kotis, koolis kodunduse tunnis tegime) Ma olin nagu.. oooeii.. Vaatasin järgi, PURK OLI KATKI LÄIND! Kilekott oli seda täis ja mu kott.. Kott oli tegelt natukene, aga mu õpikud.. Oeh, need olid täitsa läbi omadega. Aga samal ajal me naersime niihullult. Kõik teised kuulasid Ahti juttu, aga me naerame ja naerame.. Teised vaatasid meid nats imelikult vist ka? Okei, see naeruhoog sai läbi. Aga siis helistas keegi Katrinile. Ja tal hakkas telefonist see laul Rapuntsel, Lenna Kuurmaa laulab. Ja see helin tuli niii kõvasti. KÕIK vaatasid! Ja see oli ka niii naljakas, ma kujutan ette kui mark Katrinil olla võis. Seal olime veel natuke aega, siis saime ära. Otsisime tänaval esimese prügikasti mis ette tuli ja ma viskasin kohe oma katkise moosipurgi sinna. Võtsin kõik õpikud välja kotist, sest tahtsin neid puhtaks teha, aga mul polnud ju salvrätikut.. ja Katrinil polnud ka.. Jälle jama. Me olime mingi kohviku ees ka just, kõik kõndisid meist mööda, vaatavad meid, et me oleme mingid imelikud - ainult naerame ja naerame. Haha. Siis panin asjad kotti tagasi ja helistasin empsile. Emps hakkas kohe riidlema et no mida tema teha saab, et ma nii lollisti tegin, et viskan kotti igalepoole ja kott mustaks läheb.. et tema ei saa midagi teha, sest ta läheb magama. Ma ütlesin talle et, No mida ma tegema pean siis? Mu õpikud on kõik koos, päevik, kott jne.. Siis ta käskis mul ruttu koju minna, et asjad puhtaks teha. Ja minu õnneks saingi 5 minuti pärast õigele bussile ja koju. Kodus ema hakkas õpikuid puhtaks tegema, aga eriti ei õnnestunud. Sest kaaned on ikka kleepuvad. Masendaav. Aga ma lõpetan praegu, liiga palju juttu juba. Võibolla hiljem jälle, tsaukaa.
No comments:
Post a Comment